MS9 ja imeline Dresden
Minu keskaastaseminar Dresdenis!
1.päev, saabumine
Kõik algas nii hästi, mul olid kotid ilusti pakitud, sain varakult üles, suutsin isegi 5 minutit varem toauksest välja minna. Pidin linnaliini bussiga kesklinna sõitma, et sealt rongijaama jalutada. Ootasin peatuses juba 7.16, buss pidi tulema 7.22, aga ei tulnudki. Kell 7.29 kirjutasin hostisale ja kõndisin tagasi koju. Pakkisime siis mõlemad lapsed autosse (hostema oli tööl see hommik) ja mind visati rongijaama ära.
Sel hommikul oli eriti külm, lõdisesin korralikult. 8.17 pidi esimene rong tulema, sain juba veidi varem õnneks peale minna. Tunnike sõitu ja jõudsin Bielefeldi. Oeh, üllatus-üllatus, minu Berliini rong jääb 10 minutit hiljaks. Okei, elan üle, mul on Berliinis ümberistumiseks 34 minutit, ma jõuan... Ja lõpuks, 33 minutit hiljem sõitis minu ICE ette. Ma ei tundnud oma sõrmi ja selleks ajaks oli lootus järgmisele rongile jõuda nullilähedane... Vähemalt sain omale järgmiseks kolmeks tunniks sooja rongi! *Mis oli väga täis ja mul polnud istekohta reserveeritud, mis tähendas, et ma sõitsin 3 tundi püsti seistes (millest 20 min veetsin kohvririiuli alumises vahes istudes)* Bielefeldist Berliini.
Pidime kohale jõudma 12.25 (+meie 33 minutit hilinemist), aga väljusin rongist juba 11.42. Deutschebahn ikka üllatab.. Mul oli üle tunni aja järgmisele ja ka viimasele rongile. Whoa, Berliin oli suur. Läksin varakult oma väravasse, et mingeid ootamatusi ei tekiks.
See oli Praha rong, mis mind Dresdenisse viis. Sõidukabiinid olid kuuekohalised ja varsti liitus minuga suur tugev mees koos kahe naisterahvaga (hiljem selgus, et nad on ema ja tütar Koreast, tulid neiule ülikooli vaatama). Meesterahavas tuli siis uksest sisse ja tõstis nende kohvrid üles nendele kohvristangedele ning küsis raha.. "Ega see ei olnud ju niisama". Vanem naisterahvas vastas sellepeale perfektses inglise keeles (ta on väikelaste inglise keele õpetaja), et tal ei ole peenraha, olevat kõik just ümber vahetanud. Lõpuks andis ta alla ja asetas veidi münte mehe avatud käele. Ja tol oli jultumust veel naise tütrele sama küsimus esitada...
Pärast nendega vesteldes, tuli välja, et nad olid korduvalt mehe abist viisakalt keeldunud, kuid tulutult. - õnneks olin leidnud omale nüüd toredad vestluskaaslased, kellega sain oma ajusoppidesse hääbuvat inglise keelt praktiseerida ja end seltskonnameeleolusse tuua. Ühesõnaga nii algas minu viimase rongi sõit. Nägin aknast veel Saksamaale haruldast, kuid Eestile omast nähtust - männimetsa, siis tuli veel mõnus kodune tunne peale ning juba kahe tunni pärast jõudsin Dresdenisse.
See tundus esialgu äärmiselt creepy koht, kivine, pime, roostes ja niiske. Mul läks päris pikalt aega kuni ma meie majutuse Elbe jõelt üles leidsin. LAEV! Meie seminariruumideks oli laev.. Lubas tuulist ilma, it's gonna be fun, lego. Olin üks esimestest saabujatest, nii et liikusin oma tuppa, viskasin jalad taeva poole ja kinnitasin üle pika aja keha, mõnus.
Ca kell 17 jõudsid minu kaks toakaaslast Greta (sakslane, Šveitsi poisi Arnaudi hostõde) ja Ami (jaapanlanna). Sättisime end sisse, tutvusime ja poole kuue ajal oli suur kogunemine Plenumis ning väiksemad AGd *töögrupid*.
Meid oli seal 34 ja me klappisime ülimalt hästi. Kohtusin taas ka juba tuttavate Ana (Mehhiko), Juan'i (Prantsusmaa) ja Ísa'ga (Türgi) *me olime samal OWOl (aastaalguseseminar - mine loe eraldi postitust selle kohta!! :)) Muljetasime niii palju, ülilõbus oli ja sees oli konstantne soe tunne, nad on kõik nii sarnased minule ja me kõik elame seda sama asja läbi, see on kui perekond. Käisime väiksema seltskonnaga õhtul jõe ääres tekkidega jalutamas isegi ja voodisse jõudsin ma alles kella 1 ajal. Ma olin rampväsinud pärast kõiki neid seikluseid rongidega, emotsioonide üleküllust ja mis kõige tähtsam, sellest rohkest saksa keelest muidugi.
2.päev, It feels like home already
Varajane äratus, imeline uni, hommikuks Brötchenid - tavaline Deutschland. Esimene AG algas kl 9.30 ja me alustasime meenutustega aasta esimesele poolele, rääkisime oma kogemustest, tunnetest, suhtlustest. Keskpäeval saime lõpuks uuesti süüa (ma ei suuda neid Brötchenid nii palju süüa, et need mu kõhtu täidaks) ning siis võtsime jälle ette selle kommunikatsiooniteema, mida me igalpool kogu aeg kordame. "Kus see meid aidanud on ja kus see meid võiks aidata?". Arutlesime ka rassistlike kommentaaride osaliseks saanud vahetusõpilaste murede, tunnete ja lahenduste leidmise üle. 21.sajand küll aga ka noored võivad oma ütlemistega väga teravad olla...
Poole seitsmest sai õhtusööki (no pakkuge ise, mis selleks oli -.-).
Pärast seda tegime kõik koos ühte üliülilahedat mängu (kõlab klišeelikult, ma tean), kus pidime 55 minuti jooksul lahendama 55 ülesannet. Tõhus viis suhtluse arendamiseks ja üheskoos töötamiseks. Väga hästi korraldatud ja läbimõeldud meie teamerite poolt. Ka paar näidet ülesannetest: teha keskkonnateemaline plakat (Fridays For Future!!), juua 2 liitrit vett 2 minutiga, augustajaga täita terve tass neid pisikesi paberiringe, laulda saksa lastelaul, mõelda välja unejutt, tantsida High School Musicali 1 stseeni järgi, panna inimesed pikkuse järjekorda, viia 10 inimest üle toa, põrandat puudutamata jnejne. Ja meil oli ainult 55 minutit!! Meil läks 43 sekundit üle aja vist, aga see andestati kiirelt. Asi lõppes sellega, et me istusime poole kaheni Plenumis ja rääkisime juttu.
3.päev, linna seiklema
Pärast hommikusööki pakkisime oma lunchboxid kokku (kmhBrötchenkhm) ja läksime Dresdeni peale ringi vaatama. Meile tehti giidiga vanalinnatuur ning siis anti meile 6 tundi vaba aega, mil pidime 20 ülesandelise töölehe ära lahendama. Jällegi, paar näidet: vaheta YFU flaier kellegi kohalikuga tänaval mingi muu asja vastu (meie vahetasime selle uue kätekreeminäidise ja selle omakorda tikutopsi vastu), lingista kirikukella hilinat, loe üle trepiastmed Dresdeni kõrgeima vaateplatvormi tippu, küsi Dresdenlastelt moodustada YFU logo (meie kasutasime nelja Hollandi turisti tegelikult selle jaoks *väga raske oli nende saksa keelest aru saada*) ja seda kõike me pidime siis jäädvustama. - Jällegi superhea kogemus inimestega suhtlemiseks ja niisama jutustamiseks. Käisime oma tiimiga (mina aka eestlane, soomlane, türklane, itaallane ja jaapanlane) ka pastat ja gelatot söömas!
Õhtul lakkas minu telefon kokku kuskil 24ks tunniks töötamast, nii et kodused olid paanikas, aga seejuures oligi mul rohkem motivatsiooni veelgi oma comfortzonest välja astuda. Also, Šveitsi kaardimängudereeglid on äärmiselt imelikud...
4.päev ja kes ma olen?
Esimene AG oli kohe tagasiside ja peegeldus iseendale. Pidime enda mõttetest aru saama ja neid endile lahti seletama. See oli vaikne ja rahulik hommikupoolik, kõik nokitsesid omaette oma pisikeste mina-raamatute kallal (seal oli ca 50 peegeldavat küsimust suunaga: Kes ma olen? Miks ma selline olen? Kuidas ma mõjutan teisi ja teised mind? Mis teeb mind õnnelikuks, mis kurvaks? Milliseid inimesi/seltskonda ma eelistan? Mis paigad on mulle rahu ja rõõmu alguseks ja vastupidi? Kohad või inimesed või esemed? Jnejne. See aitas veidi iseennast lahti mõtestada, mis on minu arust väga vajalik. Ma polnudki otseselt midagi sellist varem teinud ja ma polnud iseenda jaoks sellist aega võtnud. Alati on ju küsimus, et kes ma tegelikult olen? Selle üle annab lõputult arutleda, aga see AG andis mulle võimaluse minu eesmärgid ja sihid paika panna, ja ka probleemidele lahendusi otsida.
Pärastlõunal saime valida endale meelepärase muuseumi (linna-, kunsti-, hügieeni- või militaarajaloomuuseum). Valisin ilmselgelt selle viimase. Superhuvitav ja soovitaks kõigile, 6.korruselt avanes ka linnale imeline vaade.
5.päev ja Bundesabend
Oeh, hommikul midagi erilist ei toimunud, AGs mõtisklesime, mida me tahame selle alles jäänud ajaga veel siin Saksamaal ära teha, sest aeg lendab meeletult kiiresti...
Tegime ka kiire tagasivaate kogu nädalale ja muljetasime kõik koos. Aga päev lõppes ikka tõsise pauguga. Viimane õhtu oli meie korraldada, ja me tegime suure seltskonnamängu tiimide ja erinevate võistluspunktidega, lisan alla pilte xd *sai veeämbrist õuna süüa, jahu seest näoga kummikomme otsida, 30 sekundiga tantsukava vastastiimi poolt valitud laulule kokku pandud ja aja peale väääga palju vett joodud*
6.päev ja jällegi, ich hasse Deutschebahn
Hommik algas kiirkoristuse ja hüvastijättudega. Kui Eestist lahkudes lennujaamas ma ei nutnud, siis OWOl kui ka MSil olen alati pisaraid poetanud. Need inimesed saavad sulle nii lähedaseks ja sa suure tõenäosusega ei näe neid enam mitte kunagi, kurb tõsiasi. Ainuke meenutus ongi su mälestus või pilt. Nii et me tegime palju pilte, aga siiani tunnen, et mitte piisavalt.
Tagasi koju pidin sõitma ainult 2 rongiga (esimesega küll 5 tundi) aga õnneks olid mulle 4ks tunniks seltsilised olemas. Me läksime umbes 10kesi selle IC rongi peale, mis pidi mind otse Dresdenist Bielefeldi viima. Esimesed 5 õpilast läksid juba tunni pärast Leipzigis maha. Lõpuks jäime mina, Ana ja tema hostõde Carolin ja Bilge ja tema hostõde Gesa sellele rongile. Kõik 4 pidid Hannoveris maha minema (kuskil 1.5h enne mind), aga vähemalt mul oli seni seltskonda! Aga... Enne Braunschweigi (kuskil tund enne Hannoveri) ei sõitnud meie rong enam täiskiirusel, me tegime pidevaid peatuseid, olime graafikust juba 45 minutit maha jäänud. Lõpuks jõudis meieni info, et tuule tõttu on puud kukkunud rööbastele + meie rongil on tehnilised probleemid. Me pidime Braunschweigis väljuma ja meie rong tühistati. Ja ka järgmine rong tühistati... (Ilmsed olid puud maandunud rööbastele enne Hannoveri, sest ka regionaalrongid Hannoveri olid tühistatud. Me olime lõksus, kaalusime isegi bussi võtmist, aga otsustasime oodata. Me ootasime kokku ligi 2 tundi... Lõppude lõpuks kõik laabus, aga siis oli mul veel raskem neile hüvasti öelda, sest me olime just selle hullu seikluse läbinud ja nemad said 4kesi ühisele järgmisele rongile minna, kuid mina pidin üksi rongi jääma ja edasi sõitma. Me nutsime Anaga ligi 20 minutit üksteise kaelas, sest me olime OWOl ka kogu aeg koos, me klapime ülihästi. Ja me ei pruugi enam üksteist kunagi näha. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Kõik need emotsionaalselt rasked kogemused on mind kasvatanud, arendanud. Ma olen hakanud sellest ise aru saama. Kõik hea eesmärgi nimel :D
Veidi teistsugune postitus vahelduseks, mul on juba ideid järgmiseks
We'll see you soon
Hanna xoxo
1.päev, saabumine
Kõik algas nii hästi, mul olid kotid ilusti pakitud, sain varakult üles, suutsin isegi 5 minutit varem toauksest välja minna. Pidin linnaliini bussiga kesklinna sõitma, et sealt rongijaama jalutada. Ootasin peatuses juba 7.16, buss pidi tulema 7.22, aga ei tulnudki. Kell 7.29 kirjutasin hostisale ja kõndisin tagasi koju. Pakkisime siis mõlemad lapsed autosse (hostema oli tööl see hommik) ja mind visati rongijaama ära.
Sel hommikul oli eriti külm, lõdisesin korralikult. 8.17 pidi esimene rong tulema, sain juba veidi varem õnneks peale minna. Tunnike sõitu ja jõudsin Bielefeldi. Oeh, üllatus-üllatus, minu Berliini rong jääb 10 minutit hiljaks. Okei, elan üle, mul on Berliinis ümberistumiseks 34 minutit, ma jõuan... Ja lõpuks, 33 minutit hiljem sõitis minu ICE ette. Ma ei tundnud oma sõrmi ja selleks ajaks oli lootus järgmisele rongile jõuda nullilähedane... Vähemalt sain omale järgmiseks kolmeks tunniks sooja rongi! *Mis oli väga täis ja mul polnud istekohta reserveeritud, mis tähendas, et ma sõitsin 3 tundi püsti seistes (millest 20 min veetsin kohvririiuli alumises vahes istudes)* Bielefeldist Berliini.
Pidime kohale jõudma 12.25 (+meie 33 minutit hilinemist), aga väljusin rongist juba 11.42. Deutschebahn ikka üllatab.. Mul oli üle tunni aja järgmisele ja ka viimasele rongile. Whoa, Berliin oli suur. Läksin varakult oma väravasse, et mingeid ootamatusi ei tekiks.
See oli Praha rong, mis mind Dresdenisse viis. Sõidukabiinid olid kuuekohalised ja varsti liitus minuga suur tugev mees koos kahe naisterahvaga (hiljem selgus, et nad on ema ja tütar Koreast, tulid neiule ülikooli vaatama). Meesterahavas tuli siis uksest sisse ja tõstis nende kohvrid üles nendele kohvristangedele ning küsis raha.. "Ega see ei olnud ju niisama". Vanem naisterahvas vastas sellepeale perfektses inglise keeles (ta on väikelaste inglise keele õpetaja), et tal ei ole peenraha, olevat kõik just ümber vahetanud. Lõpuks andis ta alla ja asetas veidi münte mehe avatud käele. Ja tol oli jultumust veel naise tütrele sama küsimus esitada...
Pärast nendega vesteldes, tuli välja, et nad olid korduvalt mehe abist viisakalt keeldunud, kuid tulutult. - õnneks olin leidnud omale nüüd toredad vestluskaaslased, kellega sain oma ajusoppidesse hääbuvat inglise keelt praktiseerida ja end seltskonnameeleolusse tuua. Ühesõnaga nii algas minu viimase rongi sõit. Nägin aknast veel Saksamaale haruldast, kuid Eestile omast nähtust - männimetsa, siis tuli veel mõnus kodune tunne peale ning juba kahe tunni pärast jõudsin Dresdenisse.
See tundus esialgu äärmiselt creepy koht, kivine, pime, roostes ja niiske. Mul läks päris pikalt aega kuni ma meie majutuse Elbe jõelt üles leidsin. LAEV! Meie seminariruumideks oli laev.. Lubas tuulist ilma, it's gonna be fun, lego. Olin üks esimestest saabujatest, nii et liikusin oma tuppa, viskasin jalad taeva poole ja kinnitasin üle pika aja keha, mõnus.
Ca kell 17 jõudsid minu kaks toakaaslast Greta (sakslane, Šveitsi poisi Arnaudi hostõde) ja Ami (jaapanlanna). Sättisime end sisse, tutvusime ja poole kuue ajal oli suur kogunemine Plenumis ning väiksemad AGd *töögrupid*.
Meid oli seal 34 ja me klappisime ülimalt hästi. Kohtusin taas ka juba tuttavate Ana (Mehhiko), Juan'i (Prantsusmaa) ja Ísa'ga (Türgi) *me olime samal OWOl (aastaalguseseminar - mine loe eraldi postitust selle kohta!! :)) Muljetasime niii palju, ülilõbus oli ja sees oli konstantne soe tunne, nad on kõik nii sarnased minule ja me kõik elame seda sama asja läbi, see on kui perekond. Käisime väiksema seltskonnaga õhtul jõe ääres tekkidega jalutamas isegi ja voodisse jõudsin ma alles kella 1 ajal. Ma olin rampväsinud pärast kõiki neid seikluseid rongidega, emotsioonide üleküllust ja mis kõige tähtsam, sellest rohkest saksa keelest muidugi.
2.päev, It feels like home already
Varajane äratus, imeline uni, hommikuks Brötchenid - tavaline Deutschland. Esimene AG algas kl 9.30 ja me alustasime meenutustega aasta esimesele poolele, rääkisime oma kogemustest, tunnetest, suhtlustest. Keskpäeval saime lõpuks uuesti süüa (ma ei suuda neid Brötchenid nii palju süüa, et need mu kõhtu täidaks) ning siis võtsime jälle ette selle kommunikatsiooniteema, mida me igalpool kogu aeg kordame. "Kus see meid aidanud on ja kus see meid võiks aidata?". Arutlesime ka rassistlike kommentaaride osaliseks saanud vahetusõpilaste murede, tunnete ja lahenduste leidmise üle. 21.sajand küll aga ka noored võivad oma ütlemistega väga teravad olla...
Poole seitsmest sai õhtusööki (no pakkuge ise, mis selleks oli -.-).
Pärast seda tegime kõik koos ühte üliülilahedat mängu (kõlab klišeelikult, ma tean), kus pidime 55 minuti jooksul lahendama 55 ülesannet. Tõhus viis suhtluse arendamiseks ja üheskoos töötamiseks. Väga hästi korraldatud ja läbimõeldud meie teamerite poolt. Ka paar näidet ülesannetest: teha keskkonnateemaline plakat (Fridays For Future!!), juua 2 liitrit vett 2 minutiga, augustajaga täita terve tass neid pisikesi paberiringe, laulda saksa lastelaul, mõelda välja unejutt, tantsida High School Musicali 1 stseeni järgi, panna inimesed pikkuse järjekorda, viia 10 inimest üle toa, põrandat puudutamata jnejne. Ja meil oli ainult 55 minutit!! Meil läks 43 sekundit üle aja vist, aga see andestati kiirelt. Asi lõppes sellega, et me istusime poole kaheni Plenumis ja rääkisime juttu.
3.päev, linna seiklema
Pärast hommikusööki pakkisime oma lunchboxid kokku (kmhBrötchenkhm) ja läksime Dresdeni peale ringi vaatama. Meile tehti giidiga vanalinnatuur ning siis anti meile 6 tundi vaba aega, mil pidime 20 ülesandelise töölehe ära lahendama. Jällegi, paar näidet: vaheta YFU flaier kellegi kohalikuga tänaval mingi muu asja vastu (meie vahetasime selle uue kätekreeminäidise ja selle omakorda tikutopsi vastu), lingista kirikukella hilinat, loe üle trepiastmed Dresdeni kõrgeima vaateplatvormi tippu, küsi Dresdenlastelt moodustada YFU logo (meie kasutasime nelja Hollandi turisti tegelikult selle jaoks *väga raske oli nende saksa keelest aru saada*) ja seda kõike me pidime siis jäädvustama. - Jällegi superhea kogemus inimestega suhtlemiseks ja niisama jutustamiseks. Käisime oma tiimiga (mina aka eestlane, soomlane, türklane, itaallane ja jaapanlane) ka pastat ja gelatot söömas!
Õhtul lakkas minu telefon kokku kuskil 24ks tunniks töötamast, nii et kodused olid paanikas, aga seejuures oligi mul rohkem motivatsiooni veelgi oma comfortzonest välja astuda. Also, Šveitsi kaardimängudereeglid on äärmiselt imelikud...
4.päev ja kes ma olen?
Esimene AG oli kohe tagasiside ja peegeldus iseendale. Pidime enda mõttetest aru saama ja neid endile lahti seletama. See oli vaikne ja rahulik hommikupoolik, kõik nokitsesid omaette oma pisikeste mina-raamatute kallal (seal oli ca 50 peegeldavat küsimust suunaga: Kes ma olen? Miks ma selline olen? Kuidas ma mõjutan teisi ja teised mind? Mis teeb mind õnnelikuks, mis kurvaks? Milliseid inimesi/seltskonda ma eelistan? Mis paigad on mulle rahu ja rõõmu alguseks ja vastupidi? Kohad või inimesed või esemed? Jnejne. See aitas veidi iseennast lahti mõtestada, mis on minu arust väga vajalik. Ma polnudki otseselt midagi sellist varem teinud ja ma polnud iseenda jaoks sellist aega võtnud. Alati on ju küsimus, et kes ma tegelikult olen? Selle üle annab lõputult arutleda, aga see AG andis mulle võimaluse minu eesmärgid ja sihid paika panna, ja ka probleemidele lahendusi otsida.
Pärastlõunal saime valida endale meelepärase muuseumi (linna-, kunsti-, hügieeni- või militaarajaloomuuseum). Valisin ilmselgelt selle viimase. Superhuvitav ja soovitaks kõigile, 6.korruselt avanes ka linnale imeline vaade.
5.päev ja Bundesabend
Oeh, hommikul midagi erilist ei toimunud, AGs mõtisklesime, mida me tahame selle alles jäänud ajaga veel siin Saksamaal ära teha, sest aeg lendab meeletult kiiresti...
Tegime ka kiire tagasivaate kogu nädalale ja muljetasime kõik koos. Aga päev lõppes ikka tõsise pauguga. Viimane õhtu oli meie korraldada, ja me tegime suure seltskonnamängu tiimide ja erinevate võistluspunktidega, lisan alla pilte xd *sai veeämbrist õuna süüa, jahu seest näoga kummikomme otsida, 30 sekundiga tantsukava vastastiimi poolt valitud laulule kokku pandud ja aja peale väääga palju vett joodud*
6.päev ja jällegi, ich hasse Deutschebahn
Hommik algas kiirkoristuse ja hüvastijättudega. Kui Eestist lahkudes lennujaamas ma ei nutnud, siis OWOl kui ka MSil olen alati pisaraid poetanud. Need inimesed saavad sulle nii lähedaseks ja sa suure tõenäosusega ei näe neid enam mitte kunagi, kurb tõsiasi. Ainuke meenutus ongi su mälestus või pilt. Nii et me tegime palju pilte, aga siiani tunnen, et mitte piisavalt.
Tagasi koju pidin sõitma ainult 2 rongiga (esimesega küll 5 tundi) aga õnneks olid mulle 4ks tunniks seltsilised olemas. Me läksime umbes 10kesi selle IC rongi peale, mis pidi mind otse Dresdenist Bielefeldi viima. Esimesed 5 õpilast läksid juba tunni pärast Leipzigis maha. Lõpuks jäime mina, Ana ja tema hostõde Carolin ja Bilge ja tema hostõde Gesa sellele rongile. Kõik 4 pidid Hannoveris maha minema (kuskil 1.5h enne mind), aga vähemalt mul oli seni seltskonda! Aga... Enne Braunschweigi (kuskil tund enne Hannoveri) ei sõitnud meie rong enam täiskiirusel, me tegime pidevaid peatuseid, olime graafikust juba 45 minutit maha jäänud. Lõpuks jõudis meieni info, et tuule tõttu on puud kukkunud rööbastele + meie rongil on tehnilised probleemid. Me pidime Braunschweigis väljuma ja meie rong tühistati. Ja ka järgmine rong tühistati... (Ilmsed olid puud maandunud rööbastele enne Hannoveri, sest ka regionaalrongid Hannoveri olid tühistatud. Me olime lõksus, kaalusime isegi bussi võtmist, aga otsustasime oodata. Me ootasime kokku ligi 2 tundi... Lõppude lõpuks kõik laabus, aga siis oli mul veel raskem neile hüvasti öelda, sest me olime just selle hullu seikluse läbinud ja nemad said 4kesi ühisele järgmisele rongile minna, kuid mina pidin üksi rongi jääma ja edasi sõitma. Me nutsime Anaga ligi 20 minutit üksteise kaelas, sest me olime OWOl ka kogu aeg koos, me klapime ülihästi. Ja me ei pruugi enam üksteist kunagi näha. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Kõik need emotsionaalselt rasked kogemused on mind kasvatanud, arendanud. Ma olen hakanud sellest ise aru saama. Kõik hea eesmärgi nimel :D
Veidi teistsugune postitus vahelduseks, mul on juba ideid järgmiseks
We'll see you soon
Hanna xoxo
Sehr gut, Vanaema! Keep it up!
VastaKustutaTeistel ikka on, mida õppida temalt...