Aasta alguse seminar ehk OWO
Ma istusin lennukisse eelmisel pühapäeval kl 13.15 ja jõudsin kohale 14.05 Saksa aja järgi. Sealt mu seiklus alguse sai. Vabandan, et alles 9 päeva hiljem blogiposti kirjutan, nimelt olen iga vaba hetke magamiseks võtnud...
Vahetusaasta algas saksakeelse aasta alguse seminariga "OWO" Lauenburgis.
Väljavõtteid mu päevikust seminari kohta:
12.august
Istun lennukis, can't believe it. Miski ei tundu veider, kas see on imelik? Läheks nagu lihtsalt üksinda reisile, seiklusi otsima. Miks see nii loomulik tundub?! Lugesin kõik kingid/kaardid läbi. Tunnistan ausalt, kui lennujaamas pisaraid ei poetanud, siis siin vasakust silmast üks tuli. Aga see oli õnnepisar, et te mul olemas olete, mitte selline, et me nüüd pikalt ei näe. Arvasin, et see päev tuleb emotsionaalsem, aga äkki ma ei ole veel aru saanud, mis toimub.
Ja nüüd minu lemmikmõte sellest hetkest: "Jah, ma lähen, ülitore, et ma lähen, aga las ma nüüd lähen. See on minu aasta, minu aasta kasvada ja areneda. Minu aasta õppida, ja ehk saada suureks?"
Kohe kui lennuk maandus ja olime pagasi kätte saanud, nägime YFU Saksamaa vabatahtlikke, kes rääkisid, üllatus-üllatus, ainult saksa keelt. Lennujaamas oli segadus suur ja alles 10 minuti möödudes saime aru, et peame Türgi vahetusõpilased ka üles leidma. Kui grupp koos oli (umbes 25 inimest), pidime mööda hiiglaslikku Hamburgi lennujaama umbes 10 minutit kõndima, et bussiparklani jõuda. Kuna eestlaseid on 7, siis sain võimaluse üksi istuda ja juba mõne hetke pärast leidis koha minu kõrvale üks Türgi neiu Ada *kes sai minu väga heaks sõbrannaks terve OWO vältel ja kes tahtis mind kogu aeg oma Türgi sõbra Isaga dönerit sööma viia* Buss sõitis ka läbi rongijaama, et prantslased peale võtta.
Lauenburgi kohale jõudes, panime pool bussi esimese hosteli juures maha ja sõitsime ise teise hostelini, õnneks minu pinginaaber ja 2 eestlast jäid minuga, nii et ma ei tundnud end nii väga üksikult :D Meie hostelini jõudes oli tänav bussi jaoks liiga väike sooo, me pidime oma kohvreid mööda munakivitänavat päris pikalt käe otsas vedama... Polnud üldse tore. Hostel oli väga armas, Elbe jõe kaldal, toad olid neljale inimesele *aknad käisid tagurpidi lahti :D*. Minu roommatedeks said üks prantslane ja türklane, õhtul liitus meiega ka üks soomlane. Ehh, toit oli nii nagu oli. Üks kord päevas soe toit, ülejäänud söögikorrad saime võileibu. Lauenburg ise oli imeilus, väikesed tänavad, enamik munakivist, majakesed olid vanad, aga ilusad. Tundus nagu unenägu :)
13.august - 17.august
Minu workshopid!!! :))
Algselt pidi terve seminar saksakeelne olema, aga vabatahtlikud said aru, et me kõik ei mõista seda niii hästi, nii et nad hakkasid kõike inglise keelde tõlkima. Nädala lõpus tegime osad "jutuvestmise" workshopid ainult inglise keeles, sest me kõik olime keeltest nii väsinud ja ei suutnud enam iseendale tõlkimisele keskenduda.
Kuulsin nädala jooksul umbes kaheksat erinevat keelt ja mu aju töötas igapäev rohkem, kui mu bioloogiaeksamil. Tõlkeprotsess oli saksa keel - inglise keel - eesti keel. Vahepeal ma ei saanud isegi aru, mis keeles mu innervoice minuga räägib. Ka vestlustesse tuli saksa-inglise-eesti-vene segu. Selle nädala jooksul tahtsin ehk 4 korda sakslase poole pöörduda "entschuldigung" *vabandage*, aga IGA KORD ma suutsin öelda "извините" ... Iga vaba hetke magasin, sest mu aju lihtsalt ei pidanud vastu :D
Aga minu workshopide teemad: *kõik olid ülitoredad ja väga vajalikud*
Kõik vabatahtlikud olid ülivinged ja reaalselt tahtsid meid aidata. Huvitav, et vanuses 19-21 oled nõus oma suve vabaks võtma ja lihtsalt niisama mingisuguseid workshope läbi viima.. Respect!
Reedel, 17.august, oli aeg hostpere juurde minna!
Pidin võtma 3 rongi, Hamburgist Hannoveri, Hannoverist Bielefeldi ja Bielefeldist Lemgosse. See tähendas kahte ümberistumist... Ugh, see oli stressirohke. Kuna mu teine rong hilines üle 15 minuti, pidin kolmanda rongi peale sprintima. Kahe kohvri ja kotiga oli üksinda treppidest üles lennata suhteliselt keeruline, aga õnneks on saksa mehed väga toredad ja abivalmid :))
Ja kui ma kell 17.04 Lemgo rongijaama jõudsin, oli mu hostpere mul seal vastas *plakatitega ja puha :)*
Minu perest ja kodukohast ja nendest imelistest inimestest kuulete juba järgmises postituses. Loodan, et sellega väga kaua ei lähe :D
Hanna
Vahetusaasta algas saksakeelse aasta alguse seminariga "OWO" Lauenburgis.
Väljavõtteid mu päevikust seminari kohta:
12.august
Istun lennukis, can't believe it. Miski ei tundu veider, kas see on imelik? Läheks nagu lihtsalt üksinda reisile, seiklusi otsima. Miks see nii loomulik tundub?! Lugesin kõik kingid/kaardid läbi. Tunnistan ausalt, kui lennujaamas pisaraid ei poetanud, siis siin vasakust silmast üks tuli. Aga see oli õnnepisar, et te mul olemas olete, mitte selline, et me nüüd pikalt ei näe. Arvasin, et see päev tuleb emotsionaalsem, aga äkki ma ei ole veel aru saanud, mis toimub.
Ja nüüd minu lemmikmõte sellest hetkest: "Jah, ma lähen, ülitore, et ma lähen, aga las ma nüüd lähen. See on minu aasta, minu aasta kasvada ja areneda. Minu aasta õppida, ja ehk saada suureks?"
Kohe kui lennuk maandus ja olime pagasi kätte saanud, nägime YFU Saksamaa vabatahtlikke, kes rääkisid, üllatus-üllatus, ainult saksa keelt. Lennujaamas oli segadus suur ja alles 10 minuti möödudes saime aru, et peame Türgi vahetusõpilased ka üles leidma. Kui grupp koos oli (umbes 25 inimest), pidime mööda hiiglaslikku Hamburgi lennujaama umbes 10 minutit kõndima, et bussiparklani jõuda. Kuna eestlaseid on 7, siis sain võimaluse üksi istuda ja juba mõne hetke pärast leidis koha minu kõrvale üks Türgi neiu Ada *kes sai minu väga heaks sõbrannaks terve OWO vältel ja kes tahtis mind kogu aeg oma Türgi sõbra Isaga dönerit sööma viia* Buss sõitis ka läbi rongijaama, et prantslased peale võtta.
Lauenburgi kohale jõudes, panime pool bussi esimese hosteli juures maha ja sõitsime ise teise hostelini, õnneks minu pinginaaber ja 2 eestlast jäid minuga, nii et ma ei tundnud end nii väga üksikult :D Meie hostelini jõudes oli tänav bussi jaoks liiga väike sooo, me pidime oma kohvreid mööda munakivitänavat päris pikalt käe otsas vedama... Polnud üldse tore. Hostel oli väga armas, Elbe jõe kaldal, toad olid neljale inimesele *aknad käisid tagurpidi lahti :D*. Minu roommatedeks said üks prantslane ja türklane, õhtul liitus meiega ka üks soomlane. Ehh, toit oli nii nagu oli. Üks kord päevas soe toit, ülejäänud söögikorrad saime võileibu. Lauenburg ise oli imeilus, väikesed tänavad, enamik munakivist, majakesed olid vanad, aga ilusad. Tundus nagu unenägu :)
13.august - 17.august
Minu workshopid!!! :))
Algselt pidi terve seminar saksakeelne olema, aga vabatahtlikud said aru, et me kõik ei mõista seda niii hästi, nii et nad hakkasid kõike inglise keelde tõlkima. Nädala lõpus tegime osad "jutuvestmise" workshopid ainult inglise keeles, sest me kõik olime keeltest nii väsinud ja ei suutnud enam iseendale tõlkimisele keskenduda.
Kuulsin nädala jooksul umbes kaheksat erinevat keelt ja mu aju töötas igapäev rohkem, kui mu bioloogiaeksamil. Tõlkeprotsess oli saksa keel - inglise keel - eesti keel. Vahepeal ma ei saanud isegi aru, mis keeles mu innervoice minuga räägib. Ka vestlustesse tuli saksa-inglise-eesti-vene segu. Selle nädala jooksul tahtsin ehk 4 korda sakslase poole pöörduda "entschuldigung" *vabandage*, aga IGA KORD ma suutsin öelda "извините" ... Iga vaba hetke magasin, sest mu aju lihtsalt ei pidanud vastu :D
Aga minu workshopide teemad: *kõik olid ülitoredad ja väga vajalikud*
- Minu kodumaa ja rahvuste erinevused
- Hostperega suhtlus ja saksa kultuur
- YFU taust ja reeglid
- Kohanemine, kultuurišokk
- Sõbrad ja vabaaeg
- Kommunikatsioon
- Mida vajan, et olla õnnelik?
- Fraasid eneseväljendamiseks
- Seksuaalvägivald ja "ei" ütlemine
- Suhted vahetusmaal ja kodus
- Kuidas tänada?
- Traditsioonid ja religioon
- Kuidas jõuda koju? Ehk rongiliiklus...
- Väikesed smalltalk grupid igal õhtul
Kõik vabatahtlikud olid ülivinged ja reaalselt tahtsid meid aidata. Huvitav, et vanuses 19-21 oled nõus oma suve vabaks võtma ja lihtsalt niisama mingisuguseid workshope läbi viima.. Respect!
Reedel, 17.august, oli aeg hostpere juurde minna!
Pidin võtma 3 rongi, Hamburgist Hannoveri, Hannoverist Bielefeldi ja Bielefeldist Lemgosse. See tähendas kahte ümberistumist... Ugh, see oli stressirohke. Kuna mu teine rong hilines üle 15 minuti, pidin kolmanda rongi peale sprintima. Kahe kohvri ja kotiga oli üksinda treppidest üles lennata suhteliselt keeruline, aga õnneks on saksa mehed väga toredad ja abivalmid :))
Ja kui ma kell 17.04 Lemgo rongijaama jõudsin, oli mu hostpere mul seal vastas *plakatitega ja puha :)*
Minu perest ja kodukohast ja nendest imelistest inimestest kuulete juba järgmises postituses. Loodan, et sellega väga kaua ei lähe :D
Hanna
Ootan põnevusega.
VastaKustuta