20 päeva veel

Poleks arvanud, et blogi pidama hakkan. Pole kirjutajainimene, pole kunagi olnud. Ega ma ei tea, kui palju ma teid üldse updatema hakkan, aga annan oma parima. 

Ühesõnaga, 20 päeva väljalennuni, tundub nii lühike aeg. Mul on reaalne countdown lennuki õhkutõusuni, sekundid ja puha. Ei tea, kui hea mõte see teha oli, sest nüüd on see asi, mida igapäevaselt jälgin ja see tekitab minus vägagi segaseid tundeid. Ma ei tea üldse, mis tunded mind valdavad. Kardan? Jah. Aga ma juba praegu ei kahetse, et ma selle asja ette võtsin.

Räägin veidi tausta teile... Ma ei tea, kust see mõte tuli minna vahetusõpilaseks. Aga see tundus nii loomulik ja iseenesest mõistetav, et ma peaksin sellest võimalusest kinni haarama. Ja ma sisimas ei kahelnud sel teekonnal kordagi, kas minna või mitte. Alustasin ettevalmistusi umbes 2.5 aastat tagasi, andsin taotluse sisse ja siis ta jäi kuidagi ootele. Ma olin täiesti kindel, et ma lähen, aga ma ei teinud selleks nagu midagi. Aga see kripeldas kogu aeg mu peas ja mingi hetk ma hakkasin asjaga siis uuesti tegelema ja tegin seda lõpuni välja. Infotunnid, valimispäev, lepinguvestlus, toetajate otsimise koolitus, stipendiumi taotlemise protsess, kuni me lõpuks ometi allkirjastasime selle lepingu ära. Ja siis tuli see meeletu dokumentatsioon. Piinarikas, aga vajalik. Nüüd sellele protsessile tagasi vaadates, oli see omaette suur kogemus, õppisin nii palju uusi asju.

 Jaa nüüd on kõik kindel. Tagasipääsu enam ei ole. Väljalend on kindel, pere on kindel, mina ise olen oma otsuses kindel, olen alati olnud. Ma olen koguaeg kindel olnud ka oma sihtriigis, Saksamaas. Jällegi, ma ei tea miks. Kodugrupikohtumised ja eelorientatsioon on mulle nii palju kindlustunnet andnud. Suur aitäh vabatahtlikele ja YFU kontorile.

Okei, nüüd asja juurde. Saksamaale lendan ma 12.august, maandun Hamburgis ja sealt sõidame Lauenburgi aasta alguse seminarile, koju saan ma sõita alles 17.august. Elan enam vähem Pärnu suuruses linnakeses nimega Lemgo, loode-Saksamaal. See on vana Hansalinn, ehk kui paralleele tuua, terve Lemgo sarnaneb Tallinna vanalinnale. Minu hostpere elab linnast veidi väljas, kuid koolis käin linnas. Kooliga tekkis väike segadus vahepeal, kuid hetkel tean, et hakkan õppima Marianne Weber Gymnasium-is. Kool algab Saksamaa kõikides osades erinevalt, minu maakonnas siis kõige hiljem, 28.august. Peres on mul ema, isa ja kaks nooremat õde, 3- ja 1-aastased. Me saame suurepäraselt läbi ja oma hostemaga ma räägin igapäevaselt. Ja ma ei jõua ära oodata oma imearmsate hostõdedega kohtumist... Üldse kõik on nii põnev!

Kui teil on küsimusi, kommentaare, häid soovitusi või lihtsalt paar head sõna, võtke ühendust :) Eks me näe, millal ma siia jälle kirjutan...

 Hanna