10 tundi veel
Hey, i'm back, valgustan teid veidi. Juba täna ma lendan ära, ebareaalne. Kui aus olla, siis viimased 3 päeva on olnud piin. Kogu oma elu ära mahutada ühte kohvrisse on võimatu. Pidin kaasa võtma vaid lemmikutest lemmikumad ja imestasin, kui kiindunud saab olla riietesse, raamatutesse ja nipsasjadesse, mida ma tegelikult ei vaja. See stress on meeletu, mis selle pakkimisega kaasas käis. Enesele teadmata käisin ringi pahuralt ja turtsudes, selle asemel, et Eestist viimast võtta. Peas on tuhat mõtet korraga ja midagi ära unustada ka ei tohi. Aga nüüd on hea olla, et kõik viimaks kokku sai. Mina, oma 22- ja 8-kiloste kaaslastega, võime nüüd teele asuda.
Kõikidele vahetusõpilastele tuntud mure - mida kinkida perele? Painas mind ka päris tükk aega. Ma ju tegelikult ei tunne neid inimesi... Veel. Käisin Eesti disaini poode läbi kuni leidsin, mida otsisin. Samuti panin täna hommikul teele paki Eesti toiduga, mis peaks enamvähem 6 päeva pärast pereni jõudma, samal päeval jõuan ka mina nende juurde.
Mis tunded mind valdavad? Ma ei tea... Midagi pole ju veel tegelikult muutunud, ma arvan, et see vahetusaasta vibe hakkab kohale jõudma alles siis, kui ma aasta alguse seminarilt hostpere juurde olen jõudnud, oma kohvrid oma tuppa vedanud ja voodile pikali visanud. Siis on ehk aega hinge tõmmata ja mõelda, mis kõik on juhtunud ja alles hakkab juhtuma.
Also, olen viimase nädala jooksul üritanud välja mõelda asju, millest ma puudust hakkan tundma. Mida on Eestil pakkuda sellist, mida Saksamaal ei ole? Esimene mõte - KOHUKESED, aga ehk neid vene poodidest ikka leiab. Teine mõte - kohad, mis on täis mälestusi, isegi mitte niivõrd inimesed, vaid just nimelt kohad. Kasvõi see sama tee, kust sa iga argipäev koolist koju kõnnid, klapid peas, mossis nägu ees ja kõht koriseb ka veel takkaotsa. Ma arvan, et ma hakkan sellest koduteest puudust tundma. Kui ikka igapäev 9 aastat kõndinud oled, siis on nukker 11 kuud pausi pidada. Kolmas mõte - Eesti elu lihtsus, ma ei oskagi seda seletada, aga Eestis on nii lihtne elada, olla, eksisteerida. Jah. Neljas mõte - ja ma ei tea, kust see tuli, aga Saksamaal on ju ainult lehtmetsad.. Hakkan ma okaspuudest puudust tundma? Nendest ainukestest asjadest, mis talvel rohelised on? Tunnen end veidrana, et mulle selline asi pähe lõi. I guess mulle meeldivad lihtsalt männimetsad. Viies mõte - oma raamatud, paberraamatud, inglise keelne luule, ma arvan, et enamik mu blogijälgijatest teab, et ma loen seda. Aga see on nii minu thing. Ja kahjuks raamatuid ei saa ma Saksamaale vedada, juba kaaluprobleemi tõttu. Aga ma leidsin lahenduse. Ma andsin kõik oma raamatud oma parima sõbranna kätte, nii et kui mul raamatuigatsus tuleb, siis ta saab mulle lehekülgedest pilte saata :D
Räägin ka oma keelekogemustest siis kah, pole ammu saksa keelt praktiseerinud, aga viimastel päevadel olen proovinud vahetusaastaga seotud sõnavara. Oi, küll on palju susisevaid selles keeles. Tänaseks proovikiviks oli 2 sõna: hostõde - hostschwester ja vahetusõpilane - austauschschülerin. No ürita öelda nii, et keel sõlme ei läheks...Võimatu!
Ma tahaks lähipäevil teiega jagada ka lennuemotsioone ja esmamuljeid, nii et varsti näeme!
Hanna :)
Kõikidele vahetusõpilastele tuntud mure - mida kinkida perele? Painas mind ka päris tükk aega. Ma ju tegelikult ei tunne neid inimesi... Veel. Käisin Eesti disaini poode läbi kuni leidsin, mida otsisin. Samuti panin täna hommikul teele paki Eesti toiduga, mis peaks enamvähem 6 päeva pärast pereni jõudma, samal päeval jõuan ka mina nende juurde.
Mis tunded mind valdavad? Ma ei tea... Midagi pole ju veel tegelikult muutunud, ma arvan, et see vahetusaasta vibe hakkab kohale jõudma alles siis, kui ma aasta alguse seminarilt hostpere juurde olen jõudnud, oma kohvrid oma tuppa vedanud ja voodile pikali visanud. Siis on ehk aega hinge tõmmata ja mõelda, mis kõik on juhtunud ja alles hakkab juhtuma.
Also, olen viimase nädala jooksul üritanud välja mõelda asju, millest ma puudust hakkan tundma. Mida on Eestil pakkuda sellist, mida Saksamaal ei ole? Esimene mõte - KOHUKESED, aga ehk neid vene poodidest ikka leiab. Teine mõte - kohad, mis on täis mälestusi, isegi mitte niivõrd inimesed, vaid just nimelt kohad. Kasvõi see sama tee, kust sa iga argipäev koolist koju kõnnid, klapid peas, mossis nägu ees ja kõht koriseb ka veel takkaotsa. Ma arvan, et ma hakkan sellest koduteest puudust tundma. Kui ikka igapäev 9 aastat kõndinud oled, siis on nukker 11 kuud pausi pidada. Kolmas mõte - Eesti elu lihtsus, ma ei oskagi seda seletada, aga Eestis on nii lihtne elada, olla, eksisteerida. Jah. Neljas mõte - ja ma ei tea, kust see tuli, aga Saksamaal on ju ainult lehtmetsad.. Hakkan ma okaspuudest puudust tundma? Nendest ainukestest asjadest, mis talvel rohelised on? Tunnen end veidrana, et mulle selline asi pähe lõi. I guess mulle meeldivad lihtsalt männimetsad. Viies mõte - oma raamatud, paberraamatud, inglise keelne luule, ma arvan, et enamik mu blogijälgijatest teab, et ma loen seda. Aga see on nii minu thing. Ja kahjuks raamatuid ei saa ma Saksamaale vedada, juba kaaluprobleemi tõttu. Aga ma leidsin lahenduse. Ma andsin kõik oma raamatud oma parima sõbranna kätte, nii et kui mul raamatuigatsus tuleb, siis ta saab mulle lehekülgedest pilte saata :D
Räägin ka oma keelekogemustest siis kah, pole ammu saksa keelt praktiseerinud, aga viimastel päevadel olen proovinud vahetusaastaga seotud sõnavara. Oi, küll on palju susisevaid selles keeles. Tänaseks proovikiviks oli 2 sõna: hostõde - hostschwester ja vahetusõpilane - austauschschülerin. No ürita öelda nii, et keel sõlme ei läheks...Võimatu!
Ma tahaks lähipäevil teiega jagada ka lennuemotsioone ja esmamuljeid, nii et varsti näeme!
Hanna :)
Kommentaarid
Postita kommentaar